Postitus
Postitas kaval » 08.12.2008 18:08
See juhtus jõulukuu esimesel hommikul.
Laps oli juba ärganud ning tõtanud akna juurde et vaadata, kas päkapikk
tal ka sel aastal öösiti külas käib. Tõepoolest - õhtul aknalauale
asetatud sussi sisse oli öö jooksul ilmunud suur komm. Laps sõi selle
kohe ära.
Siis märkas ta isa sussi. Suur veidi rebenenud kannaga tuhvel oli samuti
aknalauale tõstetud ning selle sisse oli torgatud liitrine viinapudel.
Laps ei imestanud sugugi, et päkapikk ka tema ammu lapseeast väljas isa
niimoodi heldelt meeles peab. Miks mitte? Ka jõuluvana toob kinke kõigile.
Laps läks vanemate voodi juurde ja asus isa äratama. "Tõuse üles, sul on
sussi sees pudel," teatas ta. Isa paotas uniselt silmi. "Noh, mis
päkapikk sulle tõi?" küsis ta. "Kommi," vastas laps. "Aga sulle tõi
pudeli. Tule, võta ära." "Mis pudeli?" ei saanud isa aru. "Tõi mulle
pudeli? Mis jutt see on? Ka ema oli ärganud ja istuli tõusnud. Ta kiikas
aknalaua poole. "Ongi pudel!" ütles ta. "Küll sa oled lapsik!"
Isa ajas end ägades püsti ja põrnitses jahmunult oma pilgeni täis
tuhvlit. Viinapudelit ära tundes muigas ta lõbusalt. "Noh, aitäh
päkapikule!" lausus ta ning püüdis emale musi anda.
Aga ema tõmbus kõrvale. "Hakkavad need vanad naljad jälle peale?" küsis
ta pahural sosinal.
"Ostnud endale siis poolik, kui muidu ei saa, aga terve liitri!" "Ma
mõtlesin, et sina panid selle mulle sussi sisse," sosistas isa vastu ja
oli imestunud näoga. "Ära mängi lolli!" nähvas ema ning ronis pahaselt
voodist välja.
Rohkem sel päeval salapärasest viinastjuttu ei tehtud, aga kui laps
õhtul taas oma sussikest aknalauale seadis, urises ema kurjalt isa kõrva
juures: "Kas sul on homme hommikuks ka viinapudel ostetud?" "Kallis
inimene, saa aru..." hakkas isa seletama, aga ema ei kuulanud teda.
Torganud salaja lapse sussi sisse paki küpsiseid, rullus ta vihaselt
vatiteki sisse nagu pelmeen.
Hommikul ärkas isa selle peale et tema voodi ees seisis laps ja kõneles:
"Ärka üles ja võta oma viin tuhvlist välja. Aga minule tõi päkapikk
küpsised!"
"Päris napakas! " nuuksus ema padja sisse, samal ajal kui isa õnnetu
näoga, aluspüksid lontis ja viinapudel peos, voodi kõrval seisis. "On
sul tõesti nii palju raha, et iga päev liitrite kaupa viina osta?
Võiksid parem midagi lapsele muretseda, vana joodik niisugune! Et see
viin sulle kurku kinni jääks!" "Mina pole seda ostnud!" õigustas end
isa. "Mina ei tahagi seda viina! Tahad, ma valan selle kraanikausist
alla?" "Ah nii jõukas mees oled, et loputad selge viinaga torustikku!"
õiendas ema sängist. "Kas hakkad varsti shampusevanne ka võtma?"
"Päkapikk vist tõi mulle..." pomises surmõnnetu isa, aga ema üksnes
sülitas sellise jutu peale.
Järgmisel ööl ei julgenud isa magada. Ta lebas tasakesi ja valvas akent.
Mõlemad sussid oli ta padja alla peitnud, et päkapikk neid kätte ei
saaks. Kuid vastu hommikut vajusid tema väsinud silmad siiski kinni ja
koidikuvalgus paljastas sedapuhku varakult ärganud emale halastamatus
selguses aknalaua, kus tagasihoidlikku piparkooki sisaldava lapse
sussikese kõrval laiutas isa tuhvel koos kaheliitrise "Hennessy" konjakiga.
Isa ärkas ema röökimise peale. Ta kobas peaalust - üks suss oli kadunud.
"Lurjus!" karjus ema. "Sa oled kogu oma palga maha joonud! See maksab ju
oma tuhat krooni! Küll võib üks inimene alatu olla! Vihkan sind!
Vihkan!" Ja ema avas õhuakna ning virutas kalli pudeli alla sillutisele.
Isa tõusis ja pesi aeglaselt hambaid nagu surmamõistetu. Ta ei söandanud
end õieti sirgugi ajada, kõndis küürus ja vedas jalgu järel. Mõistmata,
kust niisugnne õnnetus talle kaela on sadanud, võpatas ta alati, kui ema
suud paotas, ja tõmbus kössi - hoopi oodates. Ta tundis südames pisteid
ja tema käed värisesid. Mitu korda üritas ta ema ette põlvili langeda ja
nuttes vanduda, et tema ei tea millestki midagi ja kõik need hommikused
kingitused on tema jaoks vaid nagu kohutav, piinav unenägu. Kuid ema
astus temast üle kui koerast.
Järgmisel hommikul leidis isa aknalaualt puhtast kullast lipsunõela,
päev hiljem hinnalise käekella ja seejärel tohutu rubiiniga sõrmuse. Ema
lakkas isaga sootuks kõnelemast ja pidas teda vaimuhaigeks, kes on
pangast laenu võtnud ja nüüd hullumeelses pillamiskires raha sirgeks
lööb. Kõik saadud väärtasjad müüs ema maha, et kindlustada oma lesepõlve
siis, kui võlausaldajad isale järele tulevad ning ta ära viivad. Isal
läksid juuksed oimukohtadelt halliks.
Siis saabus järjekordne hommik. Isa ei peitnud enam susse, ta teadis, et
see on mõttetu, hinnaliste kingituste voolu oli võimatu peatada. Talvine
päike tõusis, ema ja laps magasid veel. Isa ajas end ettevaatlikult
põrandalt püsti. (Voodis ei maganud ta enam ammu, ema ei lubanud.) Ta
läks akna juurde ja võttis oma sussist välja kuldse korgiga parfüümi.
Selle all oli mingi kiri. Isa avas selle ja, sättinud prillid ninale,
luges:
"Viimaks võtan julguse kokku ja pöördun Teie poole, et öelda - ma
armastan Teid. Meeletult, kirglikult, pööraselt... Olen Teie järele
hull. Armusin Teisse otsekohe, kui Teid esimest korda nägin. Kas Te
üldse kujutate ette, kui kaunis Te olete magades? Ma seisin lummatult,
pidasin hinge kinni, kuid kui Te teaksite, mis toimus minu südames! Veel
praegugi näen silmi sulgedes enda ees Teie suikuvat, nõtket tiigrikeha.
Oleksin tahtnud Teid suudelda, puistata Teie säärtele tuhksuhkrut ja
rosinaid... Mu ihaldusväärseim suhkrupoisu! Teadke, et olen Teie heaks
kõigeks valmis. Mu arm, mu ainus! Mu elu suurim aare, päikesest kullatud
hellake! Mu käed värisevad Teile kirjutades - nii piinav on mind
vallanud saatuslik kirg. Ah, kui ma vaid võiksin loota, et Te mindki
lahke pilguga vaatate! Ma vist hulluksin õnnest! Kuid ma ei tea, kas
Teile üldse meeldivad päkapikud. Palun, ärge otsustage kiirustades! Teie
põlgus tapaks mu. Ma olen Teie heaks kõigeks valmis. Tahate, ma ajan
habeme maha, tahate, ma riietun naiseks, ma ei löö millegi ees risti
ette. Saage ainult minu omaks! Mu kullake, mu inglike, mu parim..."
Alla oli kirjutatud - "Päkapikk Pepe".
Lisatud oli ka Pepe foto. Selle pealt vaatas vastu tugev, lihaseline
pöialpoiss, hoolikalt patsikestesse põimitud ruuge habemega. Päkapikk
kandis tihedalt liibuvaid mustast nahast pükse ja tema silmad olid
helesinised ning nukralt niisked. Isa istus voodile. Ema liigutas end
unes ja ohkas. Kiiresti libistas isa päkapiku kirja ning foto oma särgi
alla. Ei, ema ei pea seda nägema, kindlasti mitte! Isa tundis, kuidas
tema süda vastu lõhastatud kirjapaberit tuksub.
Käes oli alles teine advent.
allar 562 91 000
Savage25sl/LRP ; Venom VMX-450,
ULL ON RÄÄKINUD !!!